Elustamine: rindkere surumine on olulisem kui ventilatsioon

Elustamisolukord satub võhikutes sageli paanikasse. Paljud esmaabiandjad on juba harjumatu olukorra tõttu stressis. Küsimus elustamismeetmete täpsest järjestusest on valdav ka meditsiinitöötajatele. Sageli oli esmaabikursus mõni aasta tagasi ja reegleid enam pole. Õpikulaadse protsessi kaalutlused maksavad eluohtlikku aega. ELi elustamisjuhendis on seda küsimust juba käsitletud. Rootsi uuringus uuritakse praegu erinevate esmaabimeetmete mõju.

EL soovitas võhikutele südamehaigusi ilma ventilatsioonita alates 2005. aastast

Vahelduva südamelöögisageduse korral kõhklevad mittemeditsiinilised võhikud enne päästemeeskonna saabumist sageli standardse reanimatsiooni, mis koosneb rindkere surumisest ja ventilatsioonist. Selle peamisteks põhjusteks on hirm vigade või nakkuste ees. Seetõttu on Euroopa juhendis alates 2005. aastast soovitatud esmaabiandjatel, kes pole ventilatsioonis kindel, piirduda rindkere surumisega. 2010. aastal tugevdati veelgi soovitust ainult rindkere kompressioonide kohta. Selle eesmärk on vähendada inhibeerimiskünnist ja suurendada elustamise edukust.

Uuring

Rootsis vaadati riiklikud elustamisjuhised 2006., 2011. ja 2016. aastal läbi ainult rindkere kompressiooni osas, mis on alternatiiv kombineeritud elustamisele. Uurimisrühm eesotsas Dr. Gabriel Riva Stockholmi Karolinska instituudist uurib praegu muudetud juhiste mõju haigla väliste südameseiskumiste 30-päevasele ellujäämisele. Vaatlusperiood pikenes 2000. aastast 2017. aastani, ohvrite arv oli 30 445. Neist 40 protsenti ei saanud esmaabi, 39 protsenti sai kombineeritud elustamist, mis koosnes rindkere surumisest ja ventilatsioonist ning 20 protsenti ainuüksi kardiokompressioonist. Teadlased võtsid andmed Rootsi elustamisregistrist.

hindamine

Riva ja meeskond uurisid kolme ajaperioodi, sõltuvalt Rootsi suunise muudatusest: 2000–2005, 2006–2010 ja 2011–2017.

  • Aastatel 2000–2005 enne kiirabiteenistuse saabumist esmaabi saanud ohvrite arv oli 40,8 protsenti. Ajavahemikul 2006–2010 kasvas see osakaal 58,8 protsendini ja aastatel 2011–2017 68,2 protsendini.
  • Klassikaliste kombineeritud elustamismeetmetega elustatud inimeste arv oli ajavahemikul 2000–2005 35,4 protsenti. Aastatel 2006–2010 kasvas see 44,8 protsendini ja aastatel 2011–2017 langes 38,1 protsendini.
  • Ainult rindkere kompressiooni saanud ohvrite osakaal oli aastatel 2000–2005 5,4 protsenti. Aastatel 2006–2010 kasvas see arv 14 protsendini ja viimasel perioodil 30,1 protsendini.
  • 30-päevane elulemus suurenes kolme ajaperioodi jooksul:
    o 3,9–6,0–7,1 protsenti patsientide puhul, kes esmaabi üldse ei saanud,
    o 9,4–12,5–16,2 protsenti standardse elustamisega patsientide puhul ja
    o 8–11,5–14,3 protsenti ainult rindkere surumise korral.

Järeldus

Rootsi uuring kinnitab, et ilmikutele päästjatele antav igasugune esmaabi on parem kui esmaabi üldse mitte anda. See kehtib ka juhul, kui rindkere surutakse ilma ventilatsioonita. Kuigi tavaline elustamine on seotud kõrgeima ellujäämismääraga, on elulemus suurem ainult südame kokkusurumise korral kui ilma elustamiseta. Uuringuperioodi jooksul kasvas nende patsientide arv, kes elustati ainult rindkere surumisega, kuus korda. Vaatamata sellele edule ei saanud kolmandik südameseiskusega patsientidest esmaabi. Uuringu autorite sõnul on seda hädavajalik parandada.

Lisaks tuleb läbi viia täiendavad uuringud selle kohta, kas kompressioonikvaliteet mängib rolli elustamise õnnestumisel ja millist mõju avaldab esmaabimeetodite muutus patsiendi neuroloogilisele tulemusele.